Viimaste kuude jooksul olen pidanud jätma hüvasti paljude oma pikaajaliste kristallidest sõpradega. Pikkade aastate jooksul ei purunenud ükski ehe ega kivi ning nüüd, viimased kolm-neli kuud on toonud minu mineraalist kaaslaste ridades palju muutuseid ja uuendusi.
Olen kõigi nende olukordade üle pikalt mõtisklenud ning tahaksin ühte väikest mõtet nüüd ka Sinuga jagada.
Kui alguses tundusid esimesed purunemised kummaliste ja arusaamatutena (lihvitud tselestiit kukkub meetri kõrguselt voodisse ning lendab kolmeks killuks! Võimatu!?!), siis täna ei mõistan, et ükski neist kukkumistest ei olnud tegelikult sugugi "juhuslik".
Mu lemmik tselestiit purunes samal päeval, kui oleksin äärepealt rekkale ette keeranud, fluoriidist tipp lagunes kildudeks koos paarisuhtega, tsitriin lahkus siis, kui mu mõtted ja tunded liikusid kõige tumedamatel radadel. Roosakvarts väsis valu leevendamisest ning mäekristallist elevandi koorem läks liialt suureks.
Nad kõik läksid põhjusega.
Olen mõistnud, et kõigi nende kristallidega oli mul väga eriline side. Ma olin neilt palunud abi ja justnimelt seda nad ka tegid - aitasid, nii kuidas oskasid.
Kadusid, tulid taas välja ja vajalikul hetkel purunesid.
Vahel tuleb abi ja juhendus väga kummalisel ja ebatavalisel moel. Ja kui mingeid sõnumeid eirata, siis hakatakse kellukese helistamise asemel ühel hetkel hoopis häirekella lööma - eks ikka selleks, et tähelepanu õigele asjale juhtida. Nii loovutavad ka kristallid õigel ajal ja õiges kohas oma elu, andes võimalusel meil endil midagi oma mõtetes, uskumustes ja eludes muuta.
Ma suhtun väga suure austusega purunenud kristallidesse. Nad on teinud oma töö ja loovutanud oma elu. Nad on aidanud, toetanud ja andnud kõik, mis neil anda oli. Olen mõistnud, et parim viis oma väeeset hea töö eest tänada, on loovutada ta lõpuks oma elemendile. Nii ongi kõik mu purunenud teekaaslased leidnud oma kohad lillepottides, metsas või lapsepõlvekodu mullas.
Sünkroonselt purunevate kristallidega, olen üha enam kokku puutunud inimestega, kes on oma kristalle liiminud või ka purunenud kivi killukesi endaga endiselt kaasas kandnud. Ehkki mul puudub soov oma tõde kellelegi peale suruda, tundub selline käitumine minu jaoks sageli iseka klammerdumisena. Kas me kannaksime oma lähedase laipa endaga kaasas või lohistaksime romuks sõidetud autot enda järel?
Olles teinud pikaajaliselt rasket tööd, vajavad kõik lõpuks puhkust - ka kristallid.
See, millele ma Sinu tähelepanu juhtida tahaksin, ongi tegelikult varjatud sõnum kristallide purunemise taga. Miski ei ole juhuslik, ka mitte sellised "õnnetused".
Märka, õpi, võta sõnum vastu ja lase seejärel sõnumitoojal minna. Kui tunned, et loobumine on raske ja vaevaline, siis küsi oma sõbralt juhendust - kuula, märka ja usalda oma sisetunnet.
Ning kui Su tselestiit peaks kunagi purunema, siis ära mingil juhul seda ahvileivapuuga samasse potti aseta - tuleb välja, et tselestiit on maise taime jaoks liialt kõrge vibratsiooniga kristall ning vaid loetud päevadega elujõuline lill hukkub.
Olen kõigi nende olukordade üle pikalt mõtisklenud ning tahaksin ühte väikest mõtet nüüd ka Sinuga jagada.
Kui alguses tundusid esimesed purunemised kummaliste ja arusaamatutena (lihvitud tselestiit kukkub meetri kõrguselt voodisse ning lendab kolmeks killuks! Võimatu!?!), siis täna ei mõistan, et ükski neist kukkumistest ei olnud tegelikult sugugi "juhuslik".
Mu lemmik tselestiit purunes samal päeval, kui oleksin äärepealt rekkale ette keeranud, fluoriidist tipp lagunes kildudeks koos paarisuhtega, tsitriin lahkus siis, kui mu mõtted ja tunded liikusid kõige tumedamatel radadel. Roosakvarts väsis valu leevendamisest ning mäekristallist elevandi koorem läks liialt suureks.
Nad kõik läksid põhjusega.
Olen mõistnud, et kõigi nende kristallidega oli mul väga eriline side. Ma olin neilt palunud abi ja justnimelt seda nad ka tegid - aitasid, nii kuidas oskasid.
Kadusid, tulid taas välja ja vajalikul hetkel purunesid.
Vahel tuleb abi ja juhendus väga kummalisel ja ebatavalisel moel. Ja kui mingeid sõnumeid eirata, siis hakatakse kellukese helistamise asemel ühel hetkel hoopis häirekella lööma - eks ikka selleks, et tähelepanu õigele asjale juhtida. Nii loovutavad ka kristallid õigel ajal ja õiges kohas oma elu, andes võimalusel meil endil midagi oma mõtetes, uskumustes ja eludes muuta.
Ma suhtun väga suure austusega purunenud kristallidesse. Nad on teinud oma töö ja loovutanud oma elu. Nad on aidanud, toetanud ja andnud kõik, mis neil anda oli. Olen mõistnud, et parim viis oma väeeset hea töö eest tänada, on loovutada ta lõpuks oma elemendile. Nii ongi kõik mu purunenud teekaaslased leidnud oma kohad lillepottides, metsas või lapsepõlvekodu mullas.
Sünkroonselt purunevate kristallidega, olen üha enam kokku puutunud inimestega, kes on oma kristalle liiminud või ka purunenud kivi killukesi endaga endiselt kaasas kandnud. Ehkki mul puudub soov oma tõde kellelegi peale suruda, tundub selline käitumine minu jaoks sageli iseka klammerdumisena. Kas me kannaksime oma lähedase laipa endaga kaasas või lohistaksime romuks sõidetud autot enda järel?
Olles teinud pikaajaliselt rasket tööd, vajavad kõik lõpuks puhkust - ka kristallid.
See, millele ma Sinu tähelepanu juhtida tahaksin, ongi tegelikult varjatud sõnum kristallide purunemise taga. Miski ei ole juhuslik, ka mitte sellised "õnnetused".
Märka, õpi, võta sõnum vastu ja lase seejärel sõnumitoojal minna. Kui tunned, et loobumine on raske ja vaevaline, siis küsi oma sõbralt juhendust - kuula, märka ja usalda oma sisetunnet.
Ning kui Su tselestiit peaks kunagi purunema, siis ära mingil juhul seda ahvileivapuuga samasse potti aseta - tuleb välja, et tselestiit on maise taime jaoks liialt kõrge vibratsiooniga kristall ning vaid loetud päevadega elujõuline lill hukkub.
RSS Feed
