Ankh on kõige populaarsem Egiptuse hieroglüüf. Ankh võib kohata praktiliselt igal ajaloolisel Egiptuse seinamaalil või papüüruserullil. Kõige sagedamini hoidsid seda käes jumalad ja valitsejad.

​Ankhi nimetatakse muuhulgas ka elu hingetõmbeks, Niiluse võtmeks või “käepidemega ristiks”. Seda sümbolit on seostatud elu, täpsemalt - igavese eluga. Ankh sümboliseerib ka tervikut – mees- ja naisaspekti liitumist ning tervikuks muutumist. Seda peetakse ka kristliku risti eelkäijaks ning arvatakse, et patriarhaatlik kristlus eemaldas ankhilt naisalge (ülesmise pauna, mida sageli käsitletakse ja tõlgendatakse, kui üsa).

Ankhi on sageli kujutatud koos täiendavate dekoratsioonidega – hieroglüüfide, skarabeuside, tiibade (jumalanna Isise või jumal Horuse auks) vms. Ka enamus Egiptuse jumalusi on tahvlitel kujutatud hoides ankhi silmustpidi käes. Ankhe kanti ka juba tollal pikaealisust ning teadlikkust soosiva talismanina.

Huvi korral võid valiku ankh-iga ripatseid leida siit!

Vegvisir on iidne sümbol, mida tuntakse kõige sagedamini ruunikompassina ehk Viikingite kompassina. Otsetõlkes tähendab sümboli islandipärane nimetus "teeviita" või "teetähist".

Vegvisir ise koosneb kaheksast Viikingite maagilisest liitruunist (sigil). Liitruune (sõltuvalt kombinatsioonist) kasutati ning kasutatakse ka tänapäeval ruunimaagias kinglatel eesmärkidel - teatud sündmuste loomiseks, mingite omaduste võimendamiseks või kaitseks.

Vegvisiri mainitakse algselt kahes allikas - Geir Vigfussoni 1880 aastal koostatud Huldi käsikirjas (the Huld Manuscript) ning teises käsikirjas - Galdabrokis (The Galdabrok), mille näol oli algselt tegemist maagia käsiraamatuna.

Huldi Käsikirjas räägitakse Vegvisirist, kui maagilisest kaitsvast ning teed juhatavast sümbolist. Tõlkes kõlab see umbes nii: "selle sümboli kandja ei kaota kunagi oma teed tormis või halvas ilmas ka siis, kui ta ei tea oma sihtpunkti" ( “the wearer of this symbol will not lose his way during storms and bad weather, even if he does not know of his destination” ).

Huldi Käsikiri on dokument, mis on koostatud umbes kümme sajandit peale viikingute aega ning ehkki mitmed selle osad baseeruvad ajalool ning tõelistel Norra rahva teadmistel ja uskumustel, siis ei tohiks siiski päris kõike seal kajastatut pimesi usaldada. Vähemalt mitte täiendavat uurimustööd läbi viimata. Mitmete ekspertide arvates võib Vegvisiri puudutav osa baseeruda eeskätt pärimuslikul folklooril. Tõde jääb tõenäoliselt nagu alati - kuhugi vahepeale.

Galdabrok, teine allikas, kus Vegvisiri mainitakse, on memuaar - loitsude raamat - mis sisaldab erinevaid loitse ning teadmisi maagia, Põhjala jumalate, aja ja kosmoloogia kohta.

Ehkki keegi ei tea täpselt, kust Vegvisir pärineb ning millal ja kus seda esmakordselt kasutati, on tänaseni kõige enam levinud uskumus, et tegemist oli Viikingite kompassiga.

Kuna arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on leitud Viikingite poolt avastusretkedel reaalselt kasutusel olnud "päikesekive" ehk päikesekompasse (ning ehkki nendel puuduvad vastavad liitruunid nagu Vegvisiril ning väline sarnasus on väike), arvatakse, et just nendest kompassitest võis Vegvisiri sümbol olla algselt inspireeritud.

Mitmete legendide kohaselt joonistati Vegvisiri juba iidsetel aegadel Viikingite laevadele, selleks et rändajad leiaksid turvalise tee koju tagasi.

Ka täna on Vegvisir Põhjala traditsioonides ning eeskätt Islandis kõrgelt austatud ja laialdaselt kasutusel olev sümbol. Sümbol kannab sügavat tähendust ka kõigi nende jaoks, kes huvituvad sügavamalt ruunidest ning ruunimaagiast.

Täna kasutatakse Vegvisiri siiski kõige sagedamini spirituaalse teejuhina.


Huvi korral võid mõned Vegvisiriga ripatsid leida siit!